Presidendi tunnustus Axlile koduloolise ajaloouurimuse eest ehk Presidendi auhinna väärilised ajaloo tööd Emmaste piirkonnast aastal 2025.

Presidendi tunnustus tuli iga-aastaselt Vabariigi Presidendi auhindadele toimunud ajalooalaste uurimistööde võistluselt "Kestmised ja katkemised." Axel sai gümnaasiumi õpilaste arvestuses 4. koha (JWG, juhendaja M.Maasikrand). Emmaste Põhikooli õpilane Anna-Ly Pruunlepp saavutas samal võistlusel, mis 2025.aastal kandis pealkirja “Kestmine ja katkemised” põhikooli arvestuses 2. koha. Anna-Ly uurimistöö kandis pealkirja “Siin- ja sealpool Läänemerd. Jakob Koidu elulugu.” 

On märkimisväärne, et kaks uurimistööd olid Emmaste piirkonnast, ning omavahel seotud ka selles mõttes, et Axli töös välja toodud Leo Tiik (L.Tiik on pärit Rüü talust) ja Jakob Koit olid tuttavad. Leo oli 1939. aastal Stockholmi Ülikooli stipendiaat, kuid sai vajadusel Jakob Koidu vahendusel ka hiljem materjale Stockholmi jt. Rootsi arhiividest. 

Axli uurimistöös keskendutakse Rüü talukoha uurimisele läbi ajatelje ja ajaloosündmuste. Pealkirja on lisatud ka talu vanem nimi Holmi/Olmi, mis tähendas rannaküngast, väikest rannalähedast saart/laidu. Rüü on Emmaste-Tärkma piirkonnast pärit perega seotud nimi. Tähendas nukkudega tekki, mida kasutati lahtistel (viikingi) laevadel ja paatidel külma eest kaitseks. 

Militaarpärandist ja sõjamälestustest

 

I maailmasõda ja selle mõju külaelule

Tärkma asukoht Soela väina ääres on paratamatult mõjutanud külaelu sõdade ajal. Kui I maailmasõja pärandist on Tärkmal vähe säilinud, leidub siiski väidetavalt fragmente rannal paiknenud kaevikutest.

On teada, et Matse talu kohast pärit Julius ja Mihkel Onno osalesid I maailmasõjas ning tulid mõlemad elusana tagasi. Rüü talu kohast rekvireerisid sakslased Siim Pao’lt kõik purjelaevad – tipphetkel oli tal osalus koguni 15 kaubalaevas. Alles jäi vaid üks ehitusjärgus olnud purjelaev, mille nimi oli erinevatel aegadel Kolumbus, Typhoon jt. Laeva saatis ebaõnn: õnnetusi tabas seda korduvalt, nii ehituse ajal kui ka hiljem. Juba enne laeva valmimist toimus Saaremaal Lahetagusel traagiline juhtum, kus kaks laevameistritest venda lasid teineteise maha.

1908. aastal valminud Rüü majas seadis end sisse üks saksa ohvitser koos oma adjutantidega. O. Kursi koostatud Leo Tiigi mälestusi koondavas raamatus on sellest samuti kirjutatud. Tänu sellele, et üks ohvitseridest oli tavaelus kooliõpetaja, õpetas ta Leole saksa keelt.

II maailmasõda ja selle mõju külaelule

II maailmasõja sündmused mõjutasid Tärkma külaelu oluliselt. 1941. aastal kutsuti küla nooremad inimesed Nõukogude võimu poolt randa kaevikuid kaevama. Need kaevikud on suures osas säilinud tänaseni ning on kohati üllatavalt heas seisukorras.

Samuti evakueeriti külaelanikud koos oma varaga lahingute eest sisemaa poole - Harju külla.

Juri Vinogradovi 1984. aastal kirjutatud raamatus „Mürskudest küntud saarte kroonika“ märgitakse, et Tärkma oli sakslaste tugipunkt, samal ajal kui Nõukogude väed paiknesid Tohvril; kirjeldatakse ka Saaremaa poolt Sõru-Tärkma–Emmaste suunas toimunud sakslaste dessanti. Teadaolevalt majutati saksa sõdureid Rüü ja Matse majades ka II MS ajal, Matse majas tegutses koguni sõjaväepolitsei.

Inimesed sõja keerises

Kuna Tärkmal elas sel ajal palju noori mehi, osalesid paljud neist ka II maailmasõjas. Mittetäielik nimekiri Hiiumaalt pärit võitlejatest on avaldatud Hiiumaa militaarmuuseumi veebilehel; seal on esindatud mõlema poole sõdurid.

Sellest nimekirjast puudub aga põline tärkmalane Gundemar Pao, kes värvati Saksa sõjaväkke ning tuli pärast Sinimägede lahinguid elusana koju. Saaremaa lõpulahingutesse ta enam ei läinud. Gundemar kandis kogu elu saksa kalifeepükse (H.Bossi disain) ning sõitis stiilselt külgkorviga mootorrattaga, kuigi tema abikaasa oleks eelistanud autot. Vaatamata saksa poolel sõdimisele, käis ta 1980. aastate alguses Soomes ning tema töösaavutusi tunnustati EPT autahvlil. 1970. aastal saavutas ta maaparandustööde sotsialistlikul võistlusel esikoha. Gundemari elukäiguga seotud dokumendid kinnitavad neid fakte ning ka professionaalsed ajaloolased on tema saatuse üle imestust avaldanud.

Tema sõbrad – näiteks Leo Tiik, õemees Eduard, Nigu, Meinhard, vennad Ernesed, J.Sooster jt – olid võidelnud Nõukogude poolel. Kummale poolele satuti, sõltus sünniaastast jm asjaoludest.

Fotol on näha üks II maailmasõja aegsetest kaevikutest koos soolaaugu, linapesu- ja villapesuauguga. Erakogu.

Erik Kasteini mälestused II Maailmasõjast ja põgenemisest Rootsi (teksti originaal kuulub Margus Kasteinile).

Tekst on kirjas muutmata kujul.

"....Sain Neidi käest kirja. Ta mainis teie külaskäiku ja oli hea meel, et lugu peetakse. Neidi soov oli, et ma oma viimastest päevadest enne Rootsi põgenemist temale ja ta lastelastele kirjutaksin (Hiiumaal juhtunust). Sest venelased olevat neil ühel südaööl mind otsimas käinud. Ka Neidi ema majas ja Peedu-Liisu majas. Tärkmal olevat samal ööl päris põhjalikult läbi otsitud. Peedu-Liisu on minu isa onu tütar. Elmari poeg Jüri elab seal. Otsijad arvasid, et ma varjan end Hiiumaal.

Mina olin Eesti Vabastamise Armees vabatahtlik võitleja kui Eesti Vabariik Saksa okupatsiooni ajal välja kuulutati. Ma jooksin Saksa sõjaväest ära eestlaste poole. Vabariik kuulutati välja 19. septembril 1944. aastal. Ma sõdisin sakslaste ja venelaste vastu, samal ajal sakslased tahtsid Harju-Kose-Risti silda ja vabrikut puruks lasta, veel teisigi vabriku juurde kuuluvaid hooneid. Kõik oli mineeritud ja rahvale anti käsk 20 minuti jooksul ära minna, sest see lendab õhku. Me hakkasime sakslastele vastu. Teadustasime, et Eesti on nüüd iseseisvaks riigiks kuulutatud ja teil pole siin enam midagi tegemist. Minge minema! Meid ei olnud palju, 23 meest. Sakslasi oli 42 meest. Olid väga ülbed. Kuid meile tuli järjest mehi juurde. Sakslased seda ei teadnud. Leitnant Kask oli me eestvedaja. Ma tundsin teda. Ta oli füürerite koolis õpetaja minu koolisoleku ajal. Ta valis mind omale abiks, sest teised 5 Eesti ohvitseri ei olnud huvitatud silda ega vabrikut või üldse Harju Kose-Risti kaitsema. Me küsisime luba, et üle silla minna, Saksa ülemusega rääkida, et lõpetagu purustamise idee ja mingu minema, et Eesti rahval on neid kõike vaja. Me oleme Vabariik. Lasi meid minna keset silda, siis haarasid püssid ja kuulipilduja, tahtsid meid maha lasta. Olime silla paremal äärel ümber piiratud, püssitorud meie poole sihitud. „No nüüd tegid küll saatana teo– maha lasta!” ütles leitnant Kask. Käsk oli laskmiseks antud. Sõdurid olid valmis, ootasid sõna „tuld”. Kuid paar sekundit enne käsklust kostis silla alt väga kuuldavalt ja heas saksa keeles: „Kui sillal ükski eesti mees surma saab, siis ükski Saksa sõdur siis eluga küll ei pääse.” Komandole anti käsk– jätta tulistamine ja me saime edasi minna ülemuse juurde. Mina olin dekoreeritud kui ohvitser, sest kahel ohvitseril on rohkem kaalu. Siis oli eestlasi juba paarisaja ümber. Sakslased andsid alla. Me jäädvustasime kõik. Sild üksi maksis üle 3 miljoni Eesti krooni. Oli suur-suur saavutus meie rahvale. Mind ülendati ohvitseriks ja autasustati kangelase tiitliga. Veel autasu saajaks Eesti riigilt nii suurelt kui riik seda suudab oma pojale anda, olid ülistussõnad. Olin Vabariigi kangelane 18–19 tundi, siis tulid Vene tankid ja terror tegi kõik maatasa viiekümneks aastaks. Kui mind ülendati ja kangelaseks austati, siis olid kõik sõdurid ülesrivistatud. Ka Naiskaitseliit Eesti lipuga tuli aurivisse mind ja leitnant Kaske austama. Lugematu hulk Kose-Risti rahvast kiitsid meid kättpidi tänades, sest suur vabrik nelja osakonnaga oli päästetud ja rahvas sai jälle tagasi tööle minna. Ega see ei tähendanud, et venelased tulid, vaid neil oli jälle tööd. Mina andsin oma andmed Naiskaitseliidule, sest nad keetsid sõduritele süüa ja hoolitsesid meie eest. Mind mobiliseeriti teatrist sõtta. Kui küsiti, kes sa olid enne sõtta tulekut, siis vastasin, kes ma olin. Värske ohvitserina määrati mind kompanii ülemaks ja ka Kose-Risti komandöriks, nii kauaks kui seviilvalitsus on loodud, et üle võtta. Järgmisel hommikul oli Eesti Sõjavägede ülemjuhatajaadmiral Juhan Pitka Kose-Ristil meid tänamas ja avaldas suurt kiitust kättsurudes tehtud suure võidu eest ja tunnistas meid mõlemaid kangelasteks.

Vene tankid liikusid meie suunas. Oh, neid oli palju, nii et maa Kose-Risti ümbruses värises, kui tulid. Admiral Pitka andis käsu mitte vastu hakata, kuna nende tankide hävitamiseks meil puuduvad relvad, me kaotame oma elu meeletus surmas. Väliabi me ei saa. Vabad rahvad ei taha meile abi anda, sest see võib neid sõtta viia. Me oleme üksinda, ei ükski kuule meie palvet. Käskis sõjategevuse lõpetada ja väikestes gruppides end metsa ära peita ja tsiviilriidesse panna. Läbi oli me au ja kangelaste tiitlite kandmine. Eesti Vabariik langes jälle venelaste kätte. Kose-Risti naiskaitseliit olevat venelaste poolt kõik ära küüditatud. Leitnant Kask väga toorelt venelaste poolt ära tapetud. Mina sõitsin jalgrattaga Läänemaa poole, et sealt mere äärest paadiga Rootsi põgeneda. Admiral Pitkat nägin autoga Läänemaa poole minevat. Ma sain paadiga merele, kui venelased tulid randa. Ma võtsin 12 sõdurit ka peale. Hiiumaale jõudes saatsin kohe laevale, mis Rootsi sõitis. Ise ma ei läinud. Tahtsin veel kord Ranna kohta näha. See nõudis palju vaeva. Teel Emmastesse kukkusin sakslaste kätte kinni. Sakslane käskis kõrvale astuda, sest keegi karjus sakslastele– tähelepanu! Tähelepanu! Tähtis teade (saksa keeles) venelased on Hiiumaal. Mina hüppasin jalgrattale ja lasin jalga. Sakslased karjusid, et seis, seis! Lasid püssidega, aga sild oli nii kõrge, et nad pidid jooksma, et sillalt lasta. Kui nad sillale jõudsid, siis olin juba nii kaugel, et ei saanud enam pihta. Küll üks kuul läks parema kõrva lähedalt mööda nii, et tundsin. Umbes 10 km suurt teed mööda Ranna poole ei olnud ühtegi sakslast. Kui suurelt teelt ära keerasin kodu poole, hakkasin minema, tuli sakslaste auto karjudes ja püssi lastes järgi, käskis seisma jääda, aga ma läksin metsa nagu jänes, need vandusid ja kirusid, jäid teele ootama. Olin vanas tuttavas Tilga männikus, iga jalgrada oli teada, et kuidas eest ära joosta.

Kui Köögu juurest meie aia ülekäigu kohast heinamaale jõudsin, siis meie loomakari mind nähes tulid karates mulle vastu, kõik tegid häält. Küll sõdurimundris, aga ära tundsid, et oma inimene. Leisberg, August naisega (naine sündinud Ingel Tüll) olid meie talus järelvaatajad sellest ajast peale kui teie Rannalt ära Rootsi läksite. Teie laev lahkus kolmapäeval, 21. septembril, mina saabusin Rannale järgmise nädala esmaspäeval, 6. sept. Ema oli ütelnud Inglile, et olge niikaua Rannal, kui Erik koju tuleb. Kust sa seda tead, et ta koju tuleb, imestas Ingel? Ta on igalt poolt terve nahaga välja tulnud. Tuleb nüüd ka, oli ta Inglile ütelnud. Ja nii see oli!

Suureks üllatuseks oli unenägu, mis ma Kose-Risti komandandina ja kompanii ülemana olles nägin. Nägin unes, et magasin Rannal toas sohva peal. Sinu ema pruudikirstu kaan avatud, osa asju välja võetud, osa tooli peal ja kirstu otsas valitud pesud, riided, peakatted, vöörihmad, aluspesud tooli peal. Ema tuli tuppa ja ütleb: „Poeg sa magad veel. Teised kiirustavad, et saaks aga kiiresti Rootsi, et venelaste käest terve nahaga ära pääseda. Mis sa enam ootad ja aega viidad. Nüüd on aeg, kus saad päästa oma elu. See aeg ei kesta kaua.” Ärkasin üles ja otsustasin kohe ametid üle anda ja minna teele. Kui ma silmad Ranna toas avasin, ringi vaatasin, oli pilt sama, mis ma unes nägin. Võiks öelda täpne koopia. Ma ei uskunud oma silmi, jäin vaatama sinu ema pruudikirstu, tooli, millel asjad peal olid. Ingel ja August ütlesid, et see on kõik nii, nagu nad jätsid. Me pole neid asju puudutanud, ootasime kuni sa tuled, eks sina otsustad mis sa teed või kuhu need paned. Mõtlesin ema sõnadele– poeg ära viida aega, tee kiiresti, sest see aeg on üürike aeg, see lõpeb ära. Hakkasin kohe vaatama, sest aeg oli üürike, olin jäänud hiljaks. Kõik väikesed paadid olid juba rannast kadunud. Läksime teiste sõdurpoistega Külaküla randa, et seal olevat võimalus Rootsi minna. Küla oli põgenejaid täis, ei ühtegi laeva. Läksime Orjaku sadamast laeva tooma, kukkusime venelaste kätte. Oh, küll oli tegemist, et eluga Külakülasse tagasi saada, sest koju ei lastud, venelased olid ees. Vene kontroll käis järjest küsimas ja kahtlesid, et kuidas ma ei ole saksa sõjaväes, ütlesime, et olime metsas. Oh, siis olete meie sõbrad. Vastasime, et jah oleme.

Järgmisel päeval tuli Rootsist kolm paati, Rootsi paadid. Üks poiss puges Vene valvesõdurite vahelt läbi ja läks Rootsi paati. Venelased avasid kuulipildujast tule, aga paat pääses ära. Öösel tulid tagasi. Mina hakkasin Rootsi paati minema, veel kolm inimest oli paadis. Paat oli vana ja katkine, vajus ära. Suured lained uhusid meid kaldale. See poiss, kes vene valvurite vahelt läbi puges, tuli tagasi ja pakkus mulle kaasa tulemise võimaluse. Ma võtsin vastu. Hiilisime öösel venelaste vahelt läbi väikesesse paati ja sõudsime Rootsi paadi poole, kes ootas ja pilgutas vahel rohelist tuld. Küll rahvas oli paanikas, ükski ei osanud paadiga midagi teha. Ma sain kurjaks ja ütlesin, et täitke minu käsku. Niiviisi ei saa me mitte kuhugi. Kui üks läks paadi etteotsa, siis kõik järele. Paat vajus vee alla, kui üks läks taha otsa, ots vajus vee alla. Ja vali jutt valvepostide vahel, mis ahvatleb venelasi tuld avama. Ma käisin kolm korda rinnustsaadik vees, et paati kivi otsast lahti lükata. Võtsin aeru pihku ja ütlesin, et kui üks veel kohta vahetab, siis annan aeruga pähe. Siin on elu või surm! Siis paar meest hakkas minu nõusse ja sõudsime rohelise tule suunas. Küll oli kaebamist ja kisa, sõimasid mind äraandjaks, kommunistiks, kes neid venelastele üle annab. Tõstsin hirmutuseks aeru ja jäid vait. Olimegi Rootsi paadi juures ja käsutati kiiresti paati. Üks naine oli mulle kallale tulemas, et ma ta rahakotti Rootsi paati ei andnud, et väärt dokumendid, mida keegi, eriti venelased, lugeda ei saaks. Rootsi paadi kapten käratas sellele, et kas saab paati või saadan tagasi kaldale. Paadis olles veel tuli pahandama, et ma nii hooletu olevat olnud. Küsisin talt, et kes teda Rootsi paa- /midagi vahelt puudu/ Pässta, et ma sind merre ei visanud. Siis jäi vait. Kuid selle suure rüselemise peale oli meeldiv ja meeltköitev, suur üllatus, mida poleks nagu uskunud, aga oli tõsi! Sinu isa oli Rootsi paadimotorist! Alguses ei uskunud. Mõtlesin, et küll on sinu isa moodi mees. Küll on olemas inimteisikuid. Suu liigutus ka nagu sinu isa. Kui kapteniga rääkisin, siis ei olnud enam kahtlust. Ka minu otsa vaatas paaril korral niisuguse pilguga, et nagu oleks enne nähtud nägu. Ma tegin nalja ja hüüdsin, et Robert, mis sa siin teed? Oh, kuidas ta hüppas. „Ma arvasin, et küll on sinu moodi poiss.” Jah, Eestis ei saanud rääkida, aga keset Balti merd ulatame käed. „Kus mu pere on?” küsis ta esimeseks. „Ma arvasin, et juba Rootsis. Kas tõesti? On küll! Sellepärast tulingi, et peret ära tuua, ei saanud ennem paati. Ka mootori kütet ja õli tuli otsida. See võttis aega– aga mul on hea meel, et nad Rootsi pääsesid. Me kõnelesime paljudest asjadest, mis Eestis viimastel päevadel juhtus. Ta teadis ka üht-teist Rootsi uudistest, mis meid ees ootab. Ta kaebas, et on nohu ja köha. Mulle tundus, et tal on hingamises midagi teist häda. Tal oli hea meel, et ma olin teel vabadusse. Rootsi on tore ja puhas maa, võib ilmasurmahirmu kartmata elada. Varsti jõudsime Slite sadamasse. Seal läksid me teed lahku. Põgenikud võeti lahkelt vastu ja viidi suurde majja, anti süüa, ka magasime öö seal.

Kui me kõik väljas seisime, ootasime transporti, siis tuli Rootsi piirivalve ülem, naisterahva ridiküll käes ja hüüdis nime, fru Erik, fru Erik. Siin teie rahakott. Ja Külaküla rannas Rootsi paati tulles pahandas aga minu peale, et ma tema ridiküli väikesesse paati jätsin, et nii lohakas olen. Ta tuli minu juurde ja vabandas, et on tema viga, ärevuses närvid krussis, põgenemisel surmahirmus see juhtub. Ütlesin, et aitasin teid Rootsi. Rahakott on käes. Palun ärge mind enam segage, minge minema. Astus kaugemale ja vaatas tagasi, tänas mind. Mine jumala rahuga, ütlesin vastu. Sinu isa tuli ja soovis mulle uuel maal head õnne, et ta peab paadi viima sinna, kust ta oli võtnud. Soovisin sama vastu, ka head tervist sulle uuel maal. See on kõige tähtsam, vastas ta, kuid vaatas mureliku pilguga alla, nii kui midagi aimates. Me kõik ronisime bussi ja isa jalutas sadama poole paati. Bussi aknast lehvitasin talle, ta lehvitas vastu. Ka põgenikud lehvitasid talle kui paadi motoristile, kelle abil nad olid eluga pääsenud vabasse Rootsi, ka tänasid teda. Põgenikke oli paadis üle 30, kapteni ja motoristi vastu oli neil suur lugupidamine. Need olid ka kaks tähtsamat meest kogu riskantse sõidu läbiviimisel. Isa rääkis, et organiseeris reisi Hiiumaale pere ära toomiseks. Tooge rohkem kui üks pere, siis saate paadi ja bensiini rutemini. Nii ta lubas ja paadi kapten ja raalimees olid valmis, et rahvale järele minna. Need, kes veel elavad, kiidavad ikka seda õnnelikku juhust, mis Rootsi paat neile andis ja surmast välja tõi. Kahtlemata kapten, sinu isa ja raalimees pääsejatele kiitmiseks niikaua kui nad elavad. Et nad julgesid reisi ette võtta, minna põrgust inimesi päästma, kus inimene on odavam kui kärbes. Au nende vastutulekule! Maarvan, et minu viimaste päevade võitlused Eestis Kose-Ristil (on umbes 40 km Tallinnast).

Ja laeva organiseerimine. Venelaste kätte me kukkusime ja terve nahaga välja pääsemine ja lõpuks hoopis ära kadusin, pani nad mõtlema, et see mees võib ka end siin ära peita. On vaja läbi otsida ja kätte saada. Elmari majas läbiotsimine mitu aastat hiljem– see näitab, et otsimist võeti tõsiselt. Kangelase kuulsuse said nad Kose-Ristilt küüditamise ja arreteerimise ajal rahvalt teada. Maa ja rahvas oma kangelastega sai nende poolt kõik maatasa tehtud. Minu kangelastegudest ei jäänud ühtki paberit järele. Sõjavägede ülemjuhatus hävitas kõik paberid ära, kartes, et need venelaste kätte ja siis algab tapmine. Mina oma tiitlitest ei taha rääkida, sest Harju Kose-Risti alev, vabrik ja suur sild kõnelevad minu eest, sest need püsivad veel praegu. Olgugi, et ma panin oma elu kaalule, vaatamata, t oli 99% surma ja1% elu. 1% võitis ja mina elan, Kose-Risti elab!

Loe oma lastele Tülli suguvõsast, mis kõik on juhtunud. Tervitusi Runele, ka teistele."

Johannes Sooster

 Tärkma külas elas kunstnik Ülo Soosteri isa Johannes - Hiiumaa kõige tuntum muusikamees ja pillimeister. 

HS väljaandes nr.6, jaanipäeval 1978, kirjutatakse tema kohta järgmist: 

Hiiumaal Tärkma külas elab veel praegugi tuntud pillimeister Johannes Sooster. Alles mõned aastad tagasi juhatas ta 20-liikmelist mandoliinide orkestrit, kes kõik mängisid tema tehtud pillidel. Pillide ehitusmaterjaliks on tal kohalik kuusk ja vaher. Kord vaadanud keegi asjatundja Soosteri tehtud mandoliini ja öelnud: "Eestimaa puust pole see pill küll tehtud." "Jah, ega ole küll; see on Hiiumaa puust," vastanud Sooster. 

Pildil Johannes Sooster. Autor: Endel Saar

JOHANNES SOOSTER (1900-1986) 

https://dea.digar.ee/article/noukogudehiiumaa/1986/09/02/18. Artikli tekst on kopeeritud muutmata kujul siia: 

"Toonela maile läks 87. eluaastal Hiiumaa tuntud kultuurikandja, Suure Isamaasõja veteran Johannes Sooster. Ta oli sündinud 3. jaanuaril 1900. aastal, oli seega meie sajandi eakaaslane. Elas üle kaks maailmasõda. kuulus nende hulka, kes relv käes võitlesid fašismi vastu. Pikk oli tema tööpäev, mis algas Ühtris kodutalus, jätkus Tallinnas mööblitislerina, pärast Suurt Isamaasõda kodusaarel kultuuritöötajana, siis jälle puutöömehena. Pensionile läks Johannes Sooster alles 78-aastasena. Kuid ka siis ei jäänud tema käed seisma. Jätkus armastatud töö pillimeistrina, mis kestis kokku kuuskümmend aastat. Esimesele tema kätetööna valminud viiulile järgnesid kümned ja sajad keelpillid, millega on mängitud ja mängitakse paljudes Eestimaa paikades ja kaugemalgi. Johannes Sooster ei valmistanud ainult pille, ta õpetas neil ka mängima. Eriti viljakas oli see tegevus viiekümnendatel aastatel, Emmaste rahvamaja juhatajana töötades. Sealne mandoliiniorkester läks Hiiumaa kultuurilukku ereda leheküljena, võttis osa paljudest muusikapidustustest nii oma saarel kui Tallinnas, tuli kuuel korral vabariiklikelt isetegevusülevaatustelt koju esikohaga. Veel kõrges vanaduses juhatas Johannes Sooster «Sõpruse» kolhoosi külakapelli ja mängis Emmaste rahvamuusikaansamblis.

Sõjamehetee algas Johannes Soosteril 45 aastat tagasi. Laev, millega ta koos teiste mobiliseeritutega sõitis Tallinnast Leningradi. pommitati põhja. Päästekaater viis ta Lenini linna, mille kaitsjate hulgas oli lahkunu 1942. aasta märtsini. Hiljem jätkus teenistus eesti rahvuslikes väeosades. 921. laskurpolgu koosseisus võttis ta kergekuulipilduri sihturina osa lahingutest Saaremaal ja Kuramaal. Teda oli autasustatud Isamaasõja II järgu ordeniga ja mitme medaliga, sealhulgas «Lahinguliste teenete eest» ja «Leningradi kaitsmise eest». Paljude tänu- ja aukirjadega märgiti Johannes Soosteri tegevust kultuuririndel. Johannes Sooster oli tagasihoidlik, alati sõbralik inimene, kelle tehtu jääb püsima pikaks ajaks." 

Mida mida Johannesest tean:  

Mäletan Antsu talu (talukoha nimi) õues kahekordset mängumaja, mis veidi kadedaks tegi. Minu vanaisa Gundemar, käis 1979. või 1980. aastal Soomes ning viis kingituseks kaasa Johannese tehtud kandle.  Käisime seda veel koos vanaisaga ära toomas. Olen kuulnud, et ta valmistas pille ka Estonia teatri orkestrile pärast II MS. 

Johannes kasvatas Tärkmal üles 3 last, Antsu, Tiiu ja Eha, kes on oma eluvaldkondades edukad olnud nagu nende lapsedki, kellest mõned on üsna tuntud.