Tekst on kokkupandud pooleldi anonüümsete kirjatükkide põhjal, mille autoriteks olid tõenäoliselt Julius Vähi Harju külast ja Ludvig Wahtras Tärkma külast, mõned kohad ka Leo Tiigilt, kes oli samuti Tärkmalt. Tekstid pärinevad jaanipäevast 1982.
Ludvig Wahtras kirjutab:
Guinessi rekordite raamatus seisab, et vanim teadaolev tuulik oli Pärsias, kus jahvatati maisi juba 7. sajandil ja Inglismaalt on teadaesimesest tuulikust aastast 1191 ning esimene hollandi tuuleveski ehitati Zeddenis 1450. aastal.
Hiiumaa osas vast polegi nii väga tähtis teada esimese tuulikuehitamiseaega, kui viimase väljalangemist. Millal lagunes viimane tuulik ühes või teises külas? Ja kui palju neid oli?
Tärkma külas oli 12 talu (L.W. pidas silmas põliseid suurtalusid, mis olid 20. sajandi esimeses pooles juba väiksemateks kohtadeks ehk suitsudeks jagatud) ja 8 tuulikut. Peale nende Tõnise Tooma veski Pikapõllu mäel. Suur osa neist oli kahe talu peale kokku. Meie (s.o Tärkma Antsu) tuulik oli kaugemal, vasikakoplis, ehitatud kokku Tooma taluga. Kui ma (L.W) 1927.a. laevakoha sain ja kodust lahkusin, jäi tuulik veel uhkesti püsti. Viis aastat hiljem, sügis-suvel, ei olnud tuulikust enam jälgegi. Isegi ase oli kadunud ja rohi üle kasvanud. Kuidas oli lugu teistega? Praegu ei ole neist ühtegi enam alles.
Üks lugu tuulikutest oli aga selline, et Harjul oli neid tuulikuid üle tosina, sagedasti ehitatud üksteisele väga lähedale. Kui nüüd kõigi nende tiivad korraga vesikaare tuult raiausid, siis Küti tuulikul kippus tuulest nappus tulema. Häda korral aga Sepa Juhan, see va hea naabrimees, pidi oma tuuliku tuulest ära keerama, et naabrit hädast välja aidata.
Ja lõpuks: uskuge või mitte, aga väikesel Kreeta saarel Vahemeres (ca 450 000 elanikku), on tänapäeval (1980ndate alguses) rohkem tuulikuid kui kõik hollandi tuulikud maailmas kokku! mitte hollandlased ei ole tuulikut leiutanud, vaid araablased (s.o. tuulikut, mitte vesiveskit!) ja Hollandis on tuulikud rakendatud kanalite vee pumpamiseks peamiselt.
Julius Vähi kirjutab:
Sügisel viluvingel videvikutunnil olid kolm pesiehtsat hiidlast, kaks Emmaste meest ja üks Kõpu poolt kandist, saanud kokku ja rääkisid tuulikutest. Kui ajaks õige siia Brunswicki mäele ka sihukese pukktuuliku püsti. Tänane püsituul paneks selle tiivad nobedasti vurama ja oleks kenakesti ilus vaatepilt seda jälgides. Küllap nii mõnigi möödasõitja siis seda vahtides maanduks oma tulise vankriga maanteekraavis. Oleks teha, tuleks teha, peaks tegema, aga nagu ikka - jäi seegi jutt jutuks ja unistused unistusteks. Ja millekski? Vanasti hiidlastel oli tuuliku ehitamisega sundus sabas ja asjal ka praktiline mõte sees - elu tuli kergemaks teha ja uuendused läbi viia. Tuli aega ja rammu säästa, kus selleks võimalus oli. Käsikivi ringiajamine polnud just kerge töö, ehkki naised tulid sellega ilusasti toime.
Millal just esimene tuulik Hiiumaale ehitati - kes seda nüüd enam mäletab või teab, aga arvata võib, et hiidlased seda ise ei leiutanud. Vanadest ürikutest nähtub, et Riia linnal oli juba 1330. aastal kaks tuulikut ja küllap ka sealtpoolt kandist see ehituskunst jõudiski Hiiumaale. Kuid kindel on ka, et vesiratas oli juba enne tuulikuid keerlemas. Vanad kirjad kõnelevad, et juba aastal 1563 oli Õngu jõel vesiveski töötamas. Aga palju neid jõgesid siis Hiiumaal on; maa lausik ja kukkumist vähe. Ratta sai liikuma vaid sügisel ja kevadel suurevee ajal. Tuult aga jätkus alati. Isegi südasuvel ja mitmele tuulikule korraga. Sestap siis tuulikute ehitamine ja juba nii varakul aastal kui 1572, on juttu Hilleste Lauri tuulikust ja natuke hiljem, 1583, Valipe tuulikust, kus mõisa vilja jahvatas Hillekaste Matt. Arvata võiks aga, et neid tuulikuid oli sel ajal juba rohkemgi. Ja aastal 1641 olid kaks Tülli küla (Harju küla osa, Emmaste khk.) meest - Pusepe Mart ja ta vend - tuuliku pärast kohtus. Nad tegelesid salakaubaga, ehitasid tuuliku ja müüsid selle ilma paruni loata välismaale -Muhumaale (Hiiumaa kuulus tollal Rootsi alla, Muhumaa aga Taanile). Tuuliku eest said mehed Muhust 3 tündrit soola ja 4 tündrit vilja.
1798. aasta loenduse järgi oli Hiiumaal 229 tuulikut, neist Reigi kihelkonnas 44, Pühalepas 65 ja Käinas oli (sel ajal koos Emmastega) 120. Peale nende olid veel Suuremõisal ja Emmaste mõisal suured hollandi jahuveskid ja kaks hollandi saeveskit Kõrgessaares. Hollandi tuuleveski erines põhiliselt Lääne-Eesti (ka Ölandi) tuulikutest sellepoolest, et viimased olid tuulesuunda pööratavad oma jalalt, kuna hollandi tuuleveskil on pööratav vaid ülemine, nn. veskikord.
62 aastat hiljem, 1860 oli Hiiumaal juba 970 talupere kohta 412 tuulikut, neist 193 Käina, 146 Pühalepa ja 73 Reigi kihelkonnas. Mõisadel oli samal ajal 9 hollandi veskit, neist 6 puust ja 3 kivist ehitust. Küllap sajandi vahetusel tuulikute arv võis üle 500 tõusta, kuid sealt peale hakkas nende arv kahanema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar